Vladimir on linn Venemaal, Vladimiri oblasti keskus. Asub Kljazma jõe ääres, Moskvast 200 km idas. Vladimir oli keskaegse Moskoovia pealinn (enne Moskvat).
Linna asutamisaastaks loetakse aastat 1108, kui Vladimirit on esmamainitud kroonikas. Vladimiri nime seostatakse Kiievi suurvürsti Vladimir Monomahhiga. 1137. aastal asus soome-ugri rahvaste asualale Rostovi-Suzdali vürstiriiki Vladimir Monomahhi noorem poeg, Juri Dolgoruki. J. Dolgoruki poja Andrei Bogoljubski valitsemisajal sai linnast Vladimiri-Suzdali vürstiriigi pealinn. Andrei Bogoljubski keskendus eelkõige oma uue pealinna Vladimiri arengule, mille ta laskis esinduslikult välja ehitada (Jumalaema Uinumise katedraali ning teisi kirikuid ja kloostreid). Linna laiendati tunduvalt ning ümber linna rajati kindlustused. Kiievi-Vene keskus Kiiev muutus aja jooksul tähtsusetuks, eriti pärast Andrei venna Mstislav Jurjevitši rüüsteretke sinna aastal 1169 Andrei käsul. Mstislavi juhitud väed vallutasid Kiievi ning linn põletati maha, kuid Andrei pöördus tagasi kirdesse. See tegi lõpu Kiievi vürstide valitsemisele. Andrei andis Kiievi osastiseks oma vennale Gleb Jurjevitšile, ise aga võttis Vladimiris endale suurvürsti tiitli. Ta viis Kiievi lähedalt Võšgorodist ära Võšgorodi Jumalaema ikooni, mis seejärel sai tuntuks kui Vladimiri Jumalaema ikoon. Vladimiri lähedale ehitati kindlustatud Bogoljubovo loss, mis oli Andrei lemmikresidents. Oma lisanime "Bogoljubski" ongi ta selle koha järgi saanud. Andrei Bogoljubski valitsemise ajal omandas Vladimiri-Suzdali vürstkond märkimisväärse võimu ning oli Vana-Vene vürstiriikide seas tugevaim. Vladimiri tähtsuse tõstmiseks taotles Andrei 1160. aastal sinna uue metropoliidi residentsi loomist, mis oleks tähendanud Vene õigeusu kiriku jaotamist kaheks metropooliaks. Konstantinoopoli patriarh aga keeldus sellest. Vastuseks keeldus Andrei Bogoljubski Kiievis vabaks jäänud ametikohale uue Kiievi ja kogu Vene metropoliidi ametisse nimetamisest. 1238. aastal vallutasid linna mongolite hordid Batu khaani juhtimisel. Pärast mongoli ikkest vabanemist ei saavutanud Vladimir oma endist tähtsust ning jäi Moskva ja Novgorodi varju. Aastal 1299 sai linnast Vene õigeusu kiriku metropoliitide residents.
